Wisteria macrostachya

Suurekobaraline sinivihm on USA päritolu liik, kes õitseb pisut hiljem kui hiina sinivihm. Sinisevarjundilised, lõhnavad ja kuni 30 cm pikkused õied avanevad mai lõpus ja juunis. Teistkordne õitsemine toimub suve teisel poolel. Õitsemist alustavad umbes 3 aastat pärast istutamist.

 

Suurekobaraline sinivihm on taim, kes kasvab aastas üle 1 m ja täiskasvanud isend on ligikaudu 5 meetri kõrgune. Noored võrsed keerduvad tugede ümber päripäeva, mis eristab seda liiki hiina sinivihmast.

Sinivihmaga saab katta hoonete seinu, lehtlaid või terrassiseinu. Selle taime tugedeks võib kasutada suuri puid – ta ronib nende küljes ja üle nende okste, andes huvitava efekti, eriti õitsemise ajal. Sinivihma võib kasvatada ka veekogude läheduses. Teda võib kasvatada pottides. Tema pikki võrseid võib kärpida ja kasvatada teda kui tihedavõralist puud.

Saastunud linnaõhk ei kahjusta sinivihma.

 

Esimesel kolmel kasvuaastal tuleks taim talveks maha painutada ja katta (nagu ronirooside puhul).

 

Visteeriad vajavad vähemalt kuus tundi otsest päikest ja hästi kobestatud, mitte väga rammusat, niisket mulda. Sinivihm on tundlik liigse kuivuse suhtes. Seetõttu tuleb eriti põuaperioodil teda regulaarselt kasta. Vältida tuleb liigniiskuse teket, seda eriti talvisel perioodil. Nad kohanevad igasuguste muldadega, kuid eelistavad neutraalset või kergelt happelist mulda pH 6,0–7,0.

Õitsemise tagamiseks on regulaarne pügamine. Juulist augustini lõigatakse maha sama aasta pikad võrsed, jättes võrsetest alles 15-20 cm. Teist korda tuleb pügamist teha varakevadel, kui õiepungad hakkavad paisuma. Siis lõigatakse ära haiged, külmunud ja õiepungadeta võrsed.

Teisel-kolmandal aastal pärast taime istutamist lõigatakse põhioks ühe meetri kõrguseks ja eemaldatakse külgvõrsed. Suvel, kui taimel on tärganud uued külgvõrsed,valitakse välja nendest kaks tugevamat ja seotakse tugede külge, eelistatavalt umbes 45º nurga all. Siis lõigatakse need kolmanda või neljanda punga peale. Kärbitakse ka põhioksa ja eemaldatakse alumised võrsed.

 

Leylandia Valjala Puukool ©